INTERVJUU 2022: Arli Orlovski 14. февраля madleen

Kes sa oled ja kust sa pärit oled?

Tere, Olen Arli Orlovski, 18 aastane, tavaline krants (perekonnakonna juuri sealt, juuri teisest kohast, muidugi kaugelt, aga noh, eks me kõik eestlased sellised). Olen kodutütar, ning armastan matkata ja  laagrites käia. Pärit olen ma Peetrist, Järvamaalt (mitte Tallinnast, inimesed kipuvad seda segamini ajama). 

Mis erialal sa õpid?

Olen praegu teisel kursusel põhihariduse baasil. Õpin kujundusgraafikat olgugi, et ma ei saa aru, miks ma selle valisin. Ma ei ole kõige parem arvutite kasutamises. Aga hei, ma olen veel elus, ja ma saan hakkama. 

Kuidas leidsid tee Tartu Kunstikooli ja mis sulle selle kooli puhul kõige enam meeldib?

Enne kunstikooli käisin Peetri Koolis, aga viimane aasta oli selline, mida mäletada ei taha, just kooli keskkonna tõttu. Niisiis olin endale selgeks teinud, et kui Peetri Kooli lõpetan, tahan midagi uut, põnevat. Võib öelda, et väljakutset. Mul ei olnud küll aimu kuidas üleüldse gümnaasiumit/kutsekooli valitakse, kuidas sinna saada või muud sarnast, aga ma teadsin, et tahtsin kodust eemale minna õppima, et saada tuttavaks ka iseseisva elu elamisega. Niisiis jätsin kindlalt välja kodu lähedal olevad gümnaasiumid/kutsekoolid (eriti jätsin üleüldiselt välja kutsekoolid, kuna need, millega olin kunagi tutvunud peletasid pigem eemale, kui meelitasid õppima). Siiski, polnud mul aimu kuskilt alustada kooli otsimisega, niisiis aitas mind üks hea õpetaja Peetri Koolist, Ireen Lehtmets, kes pakkus mulle kohe kõhklemata ühte kooli. Ma olin kindel kutsekooli mitte minemisest, aga tutvusin Tartu Kunstikooliga ikka, kuna nimi ei reetnud kohe alguses, et seal antakse kutseharidust (pean tunnistama, et mind veeti ninapidi). Kool oli põnev, uus ja mind üllatas, et ma polnud sellest koolist varem midagi kuulnud. Mind pani muidugi veel kõhklema see kutsehariduse osa, aga otsustasin siiski avatud uste päevale minna. Tänu õpetaja Ireenile oligi see mul võimalik. Tartu oli minu jaoks üpriski võõras koht ja tollel hetkel tundus see minu jaoks väga suur ja hirmutav, ning õpetaja toetus oli seal palju abiks. Otsus, et ma tahan kooli proovida sisse saada ja et ma tahan seal ja ainult seal õppida tuli mul siis, kui ma nägin kuidas 3D erialal õppiv õpilane, Heiko Paju meile kooli tutvustas. Selline vaba, rõõmus ja avatud olek tekitas minus huvi ja minu otsus kooli sisse astuda oli kindel. Ma isegi ei vaevunud teiste koolidega tutvuma ja läksin otse eesmärgi poole. Siin ma nüüd olen. 

Tartu Kunstikooli juures meeldib mulle hea seltskond ja lõbus meeleolu. Õpilased ja õpetajad on üksteise vastu sõbralikud ja kõik saavad oma arvamust avaldada. On näha, et õpilased ei käi koolis õppimas vaid kogemusi saamas ja õpetajad ei käi koolis ainult palga pärast tööl, vaid nad käivad õpilasi suunamas ja kogemusi jagamas. Ma tunnen, et need, kes just tahavad, käivadki seal ja kedagi ei sunnita. Tunnistangi, et see koht on minu jaoks kodu. Seal on ägedaid inimesi, vaba keskkond ja ma ei tunne ennast seal kui ametlikus kohas, vaid mul on tunne nagu koolis käimine on hobi, vaba aeg ja tegevus, mis hoiab minu tuju rõõmsa ja õnnelikuna. Ma olen vahest meelega kauem koolis, et vaba õhkkonda nautida (kool on minu jaoks ikkagi puhkus, vaheaeg on lihtsalt puhkuse rutiinivaba versioon).

Mida näed end tulevikus tegemas?

Minu eesmärk praegu on palju õppida ja kogemusi saada ning Naiskodukaitsega liituda, aga tulevikus loodan leida oma erilise eriala kunsti valdkonnas (kunstivaldkondi on veel paljugi, mida ma proovida tahan, kujundusgraafika on vaid test enda võimekuse piiride kompimiseks, sest arvuti ja nutitelefoni kasutamine pole minu tugevaim külg, võib isegi öelda, et nõrgim külg), tahan hakata õpetajaks ja matkajuhiks, ning avastada maailma. Kui õigesti teha, on võimalik viimast kolme isegi korraga teha, peaasi, et huvi on.

Mis on sinu kõige olulisem saavutus õpingute jooksul, mille üle oled kõige uhkem?

Ma olen meie pere lastest (mul on 2 õde ja 2 venda, kokku 4 konkurenti, kui nüüd naljaga öelda) ainuke, kes ei läinud keskhariduse saamiseks kodu lähedale gümnaasiumisse (ma nimetan ennast mustaks lambaks, mitte, et keegi minu valikut halvaks peaks, vastupidi, kõik austavad minu valikut). Üks põhjus oli, et ma ei tahtnud minna kuskile, kus mind juba teatakse, kuna mu vend ja õed on seal juba teeraja ette teinud (teate küll “Kas sa oled selle inimese õde?”, mitte, et mind see pahandaks, aga ikkagi). Ma usun, et mõned saavad isegi aru, mida ma silmas pean, aga lihtsamalt öeldes, ma tahtsin ise enda nime inimestele tuttavaks teha. Ma vannun, ma arvasin, et on raske inimestele silma jääda, aga ma olen märganud, et inimesed, kes alalõpmata räägivad, koolis püüavad aktiivselt asjadest osa võtta ja ei oska sõna “ei” öelda (ehk siis mina), nende inimeste nimi jääb kergemini meelde, kui taga pingis istuv, vaikne inimene (mitte, et mul midagi nende vastu oleks, iga inimene on eriline tema enda moodi). See hetk, kus ma sain jõulustipendiumi, näitas mulle, et kui inimesed mõtlesid, kes võiks stipendiumi saada, tuli neile pähe minu nimi. Just see on see asi, mille üle ma uhke olen.

Kuidas motiveerida end rohkem töötama ja arenema?

Mind motiveerib kaks asja: muusika ja huvi. Mulle meeldib töötada muusika saatel, aga võin kindlalt öelda, et see pole kõigile parim soovitus, kuna kõik ei saa nii keskenduda. Siiski enamuse motivatsiooni annab mulle huvi asja vastu. Kui sul pole huvi, siis on asja kümneid kordi raskem teha. Aga kui asi pole huvitav? Selle jaoks on mul lahendus lihtne (seda on küll teostada raske, aga kui see selgeks õppida läheb lihtsamaks). Nimelt tuleb asi siis endale huvitavaks teha. Abiks võib seada eesmärgid aga ka kasu tehtud tööst (näiteks “mida sa võidad selle uurimuse tegemisest?” või muud sellist). Lisaks, teeb näiteks töö tegemise meeldivaks ja toredaks hea ja lõbus seltskond. Kunagi ei pea töötama üksi. Sama käib ka arenemise kohta, me areneme koos. Mis peamine: Vii, Alustatu, Lõpule.

Mis on kõige õpetlikum mõttetera, mida võtad siit koolist kaasa?

"Kordamine pole tarkuse ema, vaid loovuse surm" - üks tuletõrjehärra.

Ma ei taha öelda, et originaalne ütlus: “Kordamine on tarkuse ema” vale oleks, aga see mida too tuletõrjehärra tahtis meile öelda, tõlgendan ma nii: Elus ei saa asju alati korrata, ei tohikski. Me peame tulema rutiinist mõnikord välja, asju muutma, ennast sinna sisse panema ja arenema.

Sisseastumine järgmisesse õppeaastasse on avatud – mis on sinu kolm nõuannet neile, kes soovivad siia õppima tulla?

1. Tegele asjadega varakult ja ära karda küsida.

Sisseastujatel rõhutan ma seda näiteks ühika puhul. Kes peavad minema ühikasse arvestage, kohad lähevad nagu soojad saiakesed hommikul letilt aga katust on teil pea kohal ju vaja. Niisiis kontrollige alati, kas asjad on 100% kindlad. Ärge kardke küsida, kirjutage meilitsi inimestele või isegi helistage kui vaja. Kui olete koolis sees, siiski ärge unustage: JULGEGE KÜSIDA. See tuleb kasuks praegu, koolis ja üleüldse tulevikus. 

2. Uus on hirmus, aga see on, ja saab olema põnev.

Ära karda väljakutseid, ära karda midagi uut ja tundmatut. Võta see väljakutse vastu, proovi ära see uus ja tundmatu. Kunagi ei tohi jääda toppama, on vaja leida uusi lähenemisi, ja selleks ongi meil vaja asju proovida (muidugi see ei kehti päris alkoholi ja suitsu kohta, ära neid parem proovi), isegi kui see on võõras. Ära karda küsida kui vajad uutes asjades abi, sest nagu ma eelnevalt mainisin, siis tulin Tartu iseseisvat elu proovima, ma polnud varem linnas elanud ja ma ei teadnud isegi milleks STOP nupp bussis on. Niisiis alustasin tundmatus vees, võiks isegi öelda, et siiamaani olen seal, aga ma olen küsinud, kui abi on olnud vaja ja mind on aidatud ja nüüd oskan palju rohkem kui enne.

3. Tee tööd alati nii, et sa seda säilitada tahaksid ja alati selle üle uhke oleksid

Olgu, alati pole lõpptulemuse üle uhke ja see samuti ei kehti ainult kunstitööde puhul, aga kui toome selle näite, siis minu puhul on nii, et ma ei soovi teha midagi ainult hinde pärast (sellega võib ka kergemini läbi kukkuda, kuna sa ei tunne enda töös huvi, ega pinguta siis selle nimel). Ükskõik, mis töö see on, tee see nii, et sa soovid seda teistele näidata. Minul enda tööde näitamise hirmu tavaliselt muidugi pole, aga kui sul on, siis ütlen ühte, alusta lähituttavatele näitamisega ja ole alati valmis kriitikaks. Tähtis on, et oleksid ise enda tööga rahul. Tuletagem meelde, kunst on vaataja silmades. Lisaks, nagu ma enne mainisin, uus asi on hirmus, aga see on, ja saab olema põnev.