Maa, mis tekitas sõltuvust -Tartu kunstikooli reis Gröönimaale 14. detsember Piret Paluteder
Tartu kunstikooli delegatsioon viibis rahvusvahelise ettevõtlusõppe metoodikate arendamise projekti käigus nädalakese Gröönimaal – kohalike keeli Kalaaliit Nunaatil ehk inimeste maal. „Ära virmalisi vaata!“ soovitas Taani vana mereväelane. Inuitid ei vaata, sest virmalised on surnud hinged, kes mängivad jalgpalli. Kui liiga kaua vahid, võivad nad sind kaasa haarata. Meil aga juhtus virmalisi otsides hoopis teine lugu.
On legend, et virmalised näitavad seda, et nõiad peavad pidu ja kui keegi peole oma söögi kaasa võtab, muutub see millekski söödamatuks. Kui käisime öösel kella viie ajal virmalisi otsimas, leidsime keset teed sõraga põhjapõdra säärekondi. Tjah, see oli märguanne, et olime kodust liiga palju söögikraami kaasa võtnud.
Ilm on väga muutlik ja see on Gröönimaal kõige ohtlikum asi. Meie sealviibimise ajal oli taevas selge, päike paistis, mäed olid nähtaval, ainult tuul andis märku, et võib sind libedalt kaldalt merre pühkida. Jäämäed ja lumi olid täiesti ootuspärased.
1. augustil lähevad kõik põhjapõdrajahile. Bürood on tühjad. Loomi saab küttida siinsamas üle Nuuki lahesopi. Metsikute põtrade küttimiseks saad loa, kui oled Gröönimaal elanud kaks aastat. Meie saime põdraliha kohalikult vanalt turult. Põrand verine ja rongad jäätmete ootel.
Nuuki lahes saab vaalasid kogu aeg vaadelda, aga praegu tuli lahe sissepääsu juurde üks mõõkvaalade perekond ning kõik teised vaalalised hoiavad end eemale. Saime vaalaliha maitsta pidulikul õhtusöögil Hans Egede hotelli restoranis. Igaüks kirjeldas selle maitset omamoodi: nagu kergelt vahustatud heeringas, nagu ei kala ega liha, pehme hammustada …
Vana mereväelane hoiatas, et Gröönimaa tekitab sõltuvust. Sa käid korra ära ja tahad tagasi. See võib tõepoolest nii olla. Kui kaugel põhjas me ikkagi olime, sai selgeks teisel pool polaarjoont Kangerlussuaqis, kust oli põhjanabani vaid umbes 2000 km. Põhjanaba oli intrigeerivalt lähedal. Käiks ära!
Paksul jäävaibal
Kui lennukilt kaugusesse üle valge välja vaadata, siis on ikka päris lahe mõelda, et Gröönimaad katab kolme kilomeetri paksune jääkiht. Milline võimas liustik ja kui palju magedat vett jää kujul! Gröönimaal oli üldse väga hea maitsega pehme vesi. Ka kohalikku õlut pruulivad inuitid liustikuveest. Oli küll mõnusalt mahe. Ja Nuuki ümbrusest on leitud maakera ühed vanimad kivimid. Nii mõnigi kivi reisis Gröönimaalt Eestisse.
Inuiti keel on aastast 2009 Kalaaliit Nunaati riigikeel, aga …
Inuiti naine: „Lasteaias tehti juba keelevalik ära. Oli kaks gruppi, taani ja inuiti. Mina olin taani keele grupis ja inuiti keelt ei räägi. Tean vaid fraase.“
Mina: „Kas oled kurb ka sellepärast?“
„Olen küll,“ vastas tema.
Meditsiinikoolis küsisin, mis keeles saab inuit abi, kui ta on haige, tal on väga paha olla ning ta ei saa sellises seisundis taani või inglise keelt kasutada. „Me võimaldame talle tõlgi,“ vastas 20 aastat sanitare koolitanud meditsiinitöötaja. Õppetöö toimus taani ja inuiti keeles, tore oli leida loenguruumi aknalaualt sõnastikud, kus oli meditsiini terminoloogia ka inuiti keeles. Keelenäide: kunstlik viljastamine – atoqatigiinnani kinguaassaqalerneq nalinginnaasumik taaguutaa.
Varesel on kohalikus mütoloogias oluline koht. Esimene mees, kes Gröönimaale saabus, oli vares. Rannas ei näe kajakaid.
Üks eriala meditsiinikoolis on parameedikute abi, kelle oskuste hulka kuuluvad rasketes oludes inimeste päästmine ja aitamine: kalalaeval jääpankade vahel, kauges külas, karmis külmas kliimas, päästmine helikopteritega jms.
Mannekeenide peal harjutati patsientide lahtiriietamist mütsidest-sallidest-kapuutsidest. Vajadusel evakueeritakse abivajaja Taani. Abi ei ole alati lähedal. Mõnikord 2–3 päeva kaugusel.
Nuuki ülikoolis tegeldakse inuiti keele arendamisega, käsil on juriidilise terminoloogia loomine.
Ülikoolis on enamik õppijaid naised – lastega üksikemad. Sellepärast on maja juba kell neli tühi, emad lähevad lasteaeda lastele järele. Üliõpilased vajavad tugevat individuaalset nõustamist ja tuge, paljudel on keeruline taust ja väljalangus väga suur, 40–50%.
Lääneliku eluviisiga ei ole olnud lihtne kohaneda, traditsioonilised rollid kaovad ja uutega kohanemine võtab mitme põlvkonna jagu aega. Olgugi et kristlus on sealkandis valitsev juba pea 200 aastat ja šamanism on välja juuritud, suhtutakse paljudesse nähtustesse omamoodi. Näiteks kajastab ülikõrge suitsiidistatistika tõsiasja, et linnastamisega kaasnevate muutustega kohaneda on raske, aga ka aktsepteerivat suhtumist enesetappu, mis on pigem ühest maailmast liikumine teise, kus elu on palju parem.
Meeste ja naiste koolid
Kuna õppijatest oli enamik naised, küsisime, kus on mehed, kas kütivad põtru ja vaalasid. Noormehed õpivad aga hoopis Gröönimaa tehnikakõrgkoolis. Seal on enamik õppijaid mehed.
Väljalangemisel on ka perekondlikud põhjused. Kui ikka ema on haige ja pere ei saa hakkama, tuleb ülikoolist ära tulla ja pühenduda lähedastele. Pole üldse muud juttugi ega võimalust. Karm kliima ja kultuurilised väärtushinnangud panevad asjad paika.
Kohalik ülikool ja riik toetavad välisõpinguid. Õpilastele makstakse kinni elamine, reis, kojusõit pühade ajal, aga ikka on vähe neid, kes soovivad mõnda eriala õppida välismaal, sest läänelikus kultuuris on kohanemine vaevarikas.
Ka välisõppejõududest ei ole puudust. Kõik soovivad tulla Gröönimaale lühikeseks ajaks, kuid elama ju ei jää. Ja külalised omakeelset terminoloogiat ei arenda.
Et keele kõla kuulata, läksime pühapäeva hommikul Nuuki vanasse kirikusse. Kirik oli rahvast täis, noori ja vanu. Teenistus oli inuiti keeles, teenistust viis läbi naispastor Sofie, kes on Taanis teine naispastor ja teine inuitist pastor üldse.
Äritegevusega on seis kummaline. Elu toimub Taani riigi toetuse najal, kuid Gröönimaa on valitsemises praktiliselt iseseisev. Maad osta pole võimalik, seda saab vaid rentida 30 aastaks, aga poliitikute otsused võivad sellegi tühistada. Elu ja äri kulgevad omas tempos, peab kohanema kohalike reeglitega, mis lääneliku maailmapildiga inimesele on raske. Kohalikud taanlased tunnetavad enda ülesannet tuua kohale ja juurutada kultuur, haridus ja areng. Põlisrahva eneseteadvus ei haaku sellega lihtsal viisil, ollakse teadlik oma kultuurilise eripära väärtusest, isegi kui läänelik heaolu on ihaldusväärne. Kompromisside ja oma tee leidmine on põnev ja keeruline.
Kohalik demokraatia on noor ja oma õppetunde saab see nagu mujal maailmaski. Kuu aja jooksul võib vahetuda kolm (haridus)ministrit, põhjuseks näiteks töise krediitkaardi kasutamine oma tarbeks.
Gröönimaa ettevõtlusinkubaatori esindaja rääkis, kuidas nad proovivad kutsuda idaranniku inimesi ettevõtlusõppesse. Pealinnast pääseb sinna vaid lennates läbi Islandi, internetti ei ole, seega ka sotsiaalmeedia ei tööta. Tuleb lennata kohale, kõndida tänaval ja kõnetada inimesi, et anda neile teada õppimis- ja arenguvõimalustest. Küsimus on, kuidas säilitada traditsioonilist eluviisi tänapäevas ja sellega end ära elatada.
Meid vastu võtnud ärikooli Niuernermik Ilinniarfik õpe ja kool ise olid Taani moodi. Paljud õpetajad ja lektorid on Taanist või taanlased, mõni üksik põliselanik sekka. Nii nagu ka teistes koolides. Kasutatakse palju videosillaõpet, loeng toimub reaalajas, õpilased Nuukis, õpetaja Taanis. Õppijate ja õpetajate õppe toetamiseks kasutatakse kootsimist. Õppekeel sõltub ainest ja õpetajast, valdavalt siiski taani keel.
Tartu kunstikooli reis Gröönimaale leidis aset Erasmus+ projekti EntreToy raames. Selle eesmärk on arendada ettevõtlusõppe metoodikaid. Projektis valmivad kaks uut õppekava ja abimaterjalid õpetajatele. Läbivad märksõnad on TOY mudel ja ettevõtliku kooli tööriist. Nuukis toimus meeskonna kootsingukoolitus partneritele ja teavitusseminar kohalikele haridustöötajatele.
Tartu kunstikooli delegatsioon viibis rahvusvahelise ettevõtlusõppe metoodikate arendamise projekti käigus nädalakese Gröönimaal – kohalike keeli Kalaaliit Nunaatil ehk inimeste maal. „Ära virmalisi vaata!“ soovitas Taani vana mereväelane. Inuitid ei vaata, sest virmalised on surnud hinged, kes mängivad jalgpalli. Kui liiga kaua vahid, võivad nad sind kaasa haarata. Meil aga juhtus virmalisi otsides hoopis teine lugu.
On legend, et virmalised näitavad seda, et nõiad peavad pidu ja kui keegi peole oma söögi kaasa võtab, muutub see millekski söödamatuks. Kui käisime öösel kella viie ajal virmalisi otsimas, leidsime keset teed sõraga põhjapõdra säärekondi. Tjah, see oli märguanne, et olime kodust liiga palju söögikraami kaasa võtnud.
Ilm on väga muutlik ja see on Gröönimaal kõige ohtlikum asi. Meie sealviibimise ajal oli taevas selge, päike paistis, mäed olid nähtaval, ainult tuul andis märku, et võib sind libedalt kaldalt merre pühkida. Jäämäed ja lumi olid täiesti ootuspärased.
1. augustil lähevad kõik põhjapõdrajahile. Bürood on tühjad. Loomi saab küttida siinsamas üle Nuuki lahesopi. Metsikute põtrade küttimiseks saad loa, kui oled Gröönimaal elanud kaks aastat. Meie saime põdraliha kohalikult vanalt turult. Põrand verine ja rongad jäätmete ootel.
Nuuki lahes saab vaalasid kogu aeg vaadelda, aga praegu tuli lahe sissepääsu juurde üks mõõkvaalade perekond ning kõik teised vaalalised hoiavad end eemale. Saime vaalaliha maitsta pidulikul õhtusöögil Hans Egede hotelli restoranis. Igaüks kirjeldas selle maitset omamoodi: nagu kergelt vahustatud heeringas, nagu ei kala ega liha, pehme hammustada …
Vana mereväelane hoiatas, et Gröönimaa tekitab sõltuvust. Sa käid korra ära ja tahad tagasi. See võib tõepoolest nii olla. Kui kaugel põhjas me ikkagi olime, sai selgeks teisel pool polaarjoont Kangerlussuaqis, kust oli põhjanabani vaid umbes 2000 km. Põhjanaba oli intrigeerivalt lähedal. Käiks ära!
Paksul jäävaibal
Kui lennukilt kaugusesse üle valge välja vaadata, siis on ikka päris lahe mõelda, et Gröönimaad katab kolme kilomeetri paksune jääkiht. Milline võimas liustik ja kui palju magedat vett jää kujul! Gröönimaal oli üldse väga hea maitsega pehme vesi. Ka kohalikku õlut pruulivad inuitid liustikuveest. Oli küll mõnusalt mahe. Ja Nuuki ümbrusest on leitud maakera ühed vanimad kivimid. Nii mõnigi kivi reisis Gröönimaalt Eestisse.
Inuiti keel on aastast 2009 Kalaaliit Nunaati riigikeel, aga …
Inuiti naine: „Lasteaias tehti juba keelevalik ära. Oli kaks gruppi, taani ja inuiti. Mina olin taani keele grupis ja inuiti keelt ei räägi. Tean vaid fraase.“
Mina: „Kas oled kurb ka sellepärast?“
„Olen küll,“ vastas tema.
Meditsiinikoolis küsisin, mis keeles saab inuit abi, kui ta on haige, tal on väga paha olla ning ta ei saa sellises seisundis taani või inglise keelt kasutada. „Me võimaldame talle tõlgi,“ vastas 20 aastat sanitare koolitanud meditsiinitöötaja. Õppetöö toimus taani ja inuiti keeles, tore oli leida loenguruumi aknalaualt sõnastikud, kus oli meditsiini terminoloogia ka inuiti keeles. Keelenäide: kunstlik viljastamine – atoqatigiinnani kinguaassaqalerneq nalinginnaasumik taaguutaa.
Varesel on kohalikus mütoloogias oluline koht. Esimene mees, kes Gröönimaale saabus, oli vares. Rannas ei näe kajakaid.
Üks eriala meditsiinikoolis on parameedikute abi, kelle oskuste hulka kuuluvad rasketes oludes inimeste päästmine ja aitamine: kalalaeval jääpankade vahel, kauges külas, karmis külmas kliimas, päästmine helikopteritega jms.
Mannekeenide peal harjutati patsientide lahtiriietamist mütsidest-sallidest-kapuutsidest. Vajadusel evakueeritakse abivajaja Taani. Abi ei ole alati lähedal. Mõnikord 2–3 päeva kaugusel.
Nuuki ülikoolis tegeldakse inuiti keele arendamisega, käsil on juriidilise terminoloogia loomine.
Ülikoolis on enamik õppijaid naised – lastega üksikemad. Sellepärast on maja juba kell neli tühi, emad lähevad lasteaeda lastele järele. Üliõpilased vajavad tugevat individuaalset nõustamist ja tuge, paljudel on keeruline taust ja väljalangus väga suur, 40–50%.
Lääneliku eluviisiga ei ole olnud lihtne kohaneda, traditsioonilised rollid kaovad ja uutega kohanemine võtab mitme põlvkonna jagu aega. Olgugi et kristlus on sealkandis valitsev juba pea 200 aastat ja šamanism on välja juuritud, suhtutakse paljudesse nähtustesse omamoodi. Näiteks kajastab ülikõrge suitsiidistatistika tõsiasja, et linnastamisega kaasnevate muutustega kohaneda on raske, aga ka aktsepteerivat suhtumist enesetappu, mis on pigem ühest maailmast liikumine teise, kus elu on palju parem.
Meeste ja naiste koolid
Kuna õppijatest oli enamik naised, küsisime, kus on mehed, kas kütivad põtru ja vaalasid. Noormehed õpivad aga hoopis Gröönimaa tehnikakõrgkoolis. Seal on enamik õppijaid mehed.
Väljalangemisel on ka perekondlikud põhjused. Kui ikka ema on haige ja pere ei saa hakkama, tuleb ülikoolist ära tulla ja pühenduda lähedastele. Pole üldse muud juttugi ega võimalust. Karm kliima ja kultuurilised väärtushinnangud panevad asjad paika.
Kohalik ülikool ja riik toetavad välisõpinguid. Õpilastele makstakse kinni elamine, reis, kojusõit pühade ajal, aga ikka on vähe neid, kes soovivad mõnda eriala õppida välismaal, sest läänelikus kultuuris on kohanemine vaevarikas.
Ka välisõppejõududest ei ole puudust. Kõik soovivad tulla Gröönimaale lühikeseks ajaks, kuid elama ju ei jää. Ja külalised omakeelset terminoloogiat ei arenda.
Et keele kõla kuulata, läksime pühapäeva hommikul Nuuki vanasse kirikusse. Kirik oli rahvast täis, noori ja vanu. Teenistus oli inuiti keeles, teenistust viis läbi naispastor Sofie, kes on Taanis teine naispastor ja teine inuitist pastor üldse.
Äritegevusega on seis kummaline. Elu toimub Taani riigi toetuse najal, kuid Gröönimaa on valitsemises praktiliselt iseseisev. Maad osta pole võimalik, seda saab vaid rentida 30 aastaks, aga poliitikute otsused võivad sellegi tühistada. Elu ja äri kulgevad omas tempos, peab kohanema kohalike reeglitega, mis lääneliku maailmapildiga inimesele on raske. Kohalikud taanlased tunnetavad enda ülesannet tuua kohale ja juurutada kultuur, haridus ja areng. Põlisrahva eneseteadvus ei haaku sellega lihtsal viisil, ollakse teadlik oma kultuurilise eripära väärtusest, isegi kui läänelik heaolu on ihaldusväärne. Kompromisside ja oma tee leidmine on põnev ja keeruline.
Kohalik demokraatia on noor ja oma õppetunde saab see nagu mujal maailmaski. Kuu aja jooksul võib vahetuda kolm (haridus)ministrit, põhjuseks näiteks töise krediitkaardi kasutamine oma tarbeks.
Gröönimaa ettevõtlusinkubaatori esindaja rääkis, kuidas nad proovivad kutsuda idaranniku inimesi ettevõtlusõppesse. Pealinnast pääseb sinna vaid lennates läbi Islandi, internetti ei ole, seega ka sotsiaalmeedia ei tööta. Tuleb lennata kohale, kõndida tänaval ja kõnetada inimesi, et anda neile teada õppimis- ja arenguvõimalustest. Küsimus on, kuidas säilitada traditsioonilist eluviisi tänapäevas ja sellega end ära elatada.
Meid vastu võtnud ärikooli Niuernermik Ilinniarfik õpe ja kool ise olid Taani moodi. Paljud õpetajad ja lektorid on Taanist või taanlased, mõni üksik põliselanik sekka. Nii nagu ka teistes koolides. Kasutatakse palju videosillaõpet, loeng toimub reaalajas, õpilased Nuukis, õpetaja Taanis. Õppijate ja õpetajate õppe toetamiseks kasutatakse kootsimist. Õppekeel sõltub ainest ja õpetajast, valdavalt siiski taani keel.
Tartu kunstikooli reis Gröönimaale leidis aset Erasmus+ projekti EntreToy raames. Selle eesmärk on arendada ettevõtlusõppe metoodikaid. Projektis valmivad kaks uut õppekava ja abimaterjalid õpetajatele. Läbivad märksõnad on TOY mudel ja ettevõtliku kooli tööriist. Nuukis toimus meeskonna kootsingukoolitus partneritele ja teavitusseminar kohalikele haridustöötajatele.
