Teeme tutvust ühe 2025. aasta jõulustipendiumi pälvijaga – Jelizaveta Jakovleva

Kes sa oled ja kust sa pärit oled?

Minu nimi on Jelizaveta Jakovleva. Olen sündinud ja kogu oma lapsepõlve veetnud Narvas. 

Kuidas leidsid tee Tartu Kunstikooli ja mis eriala sa õpid?

Tartu Kunstikooli puhul teadsin juba 7. klassis, et tahan sinna õppima minna – samal ajal astus kooli ka minu vend Ilja, meie ühise tuttava Paulina Beliki soovitusel. Lapsepõlves dekoreerisime vennaga pidevalt oma tuba, luues mänguasjadele erinevaid ruume. Nende keskkondade loomine oli meile huvitavam kui hiljem nendes mängimine – kasutasime selleks kõiki materjale, mis parasjagu kätte sattusid. Seetõttu on minu erialaks dekoraator.

Mis sulle Kunstikooli puhul kõige enam meeldib?

Ma hindan väga meie kooli vabadust ja toetust ning loomingulise tegevuse mitmekesisust. Olen tänulik õpetajatele, kes jagavad huvitavaid teadmisi ja kogemusi, mis ei ole alati otseselt seotud kooliprogrammiga, vaid lähtuvad nende isiklikust kunstnikuteest. See annab palju laiema ja sügavama teadmistepagasi – sellise, mis ei ole „õppekavasse kirja pandud“.

Milliste kirgede/hobidega sisustad oma aega (mis tõid sulle ka jõulustipendiumi)?

Vahetult enne kooli astumist ja kuni tänaseni olen ma maalinud, loonud installatsioone ja skulptuure, kirjutanud luulet ning uurinud oma lemmikkunstnike tehnikaid. Samuti olen osalenud näitustel ja erinevates projektides. Praegu töötan koos parimate sõprade ja kolleegidega nukuteatri-hübriidlavastuse kallal, kus tegutsen peakunstniku ning dekoraatori-rekvisiitorina.

Mida näed end tulevikus tegemas?

Pärast Tartu Kunstikoolis omandatud kogemust plaanin liikuda loominguga edasi. Tõenäoliselt jätkan õpinguid akadeemias, erialaks lavakujundus. Samas on elu ettearvamatu ning olen avatud suurtele muutustele ja ka teistele loomesuundadele. Plaanin oma kogemusi jagada ja töötada noorema põlvkonnaga, kes omakorda loomulikul viisil õpetab ka mind.

Mis on sinu üks oluline saavutus õpingute jooksul, mille üle oled kõige uhkem?

Õpingute jooksul on raske esile tuua vaid ühte suurt saavutust. Iga aasta oli omamoodi keeruline ja sündmusterohke ning muutis minu mõtlemist, hoiakuid ja väärtushinnanguid. Läbitud on märkimisväärne hulk näitusi, olen tutvunud väga huvitavate ja tugevate kunstnikega, kuid ilmselt kõige olulisem, mille üle uhkust tunnen, on minu jaoks „ärkamise“ kogemus. Võin kindlalt öelda, et see on tänu kooli õpistruktuurile ja inimestele, kes seal õpetavad. Eriti suurt mõju avaldas näituseprojekt, mis toimub igal aastal teise kursuse õpilastel. See on ideaalne võimalus enese leidmiseks läbi loomingu, tänu antud vabadusele ja õpetajatele kuraatorite rollis.

Mis on kõige õpetlikum mõttetera, mida võtad siit koolist kaasa?

Isiklikule kogemusele tuginedes on minu järeldus küllaltki kainestav. Kooliga alustasin 15-aastase lapsena – küll avatud ja paindliku mõtlemisega, kuid siiski lapsena. Soovisin suuri muutusi, arengut ja vabadust (mida tol ajal mõistsin teisiti kui praegu) ning veetsin palju rohkem aega kunstiraamatute ja lõuendite ees kui koolipingis. Lõpuks parandan oma võlad ära ning kogemus on sisuliselt sama, mis neil, kes kõigis tundides osalesid. Seega ei saa ma öelda, et see oleks olnud halb, kuid järeldus on järgmine: tuleks pöörata rohkem tähelepanu tulevikuga seotud prioriteetidele, sest minu õpinguaeg pikenes ühe lisandunud aasta võrra, piirates võimalust edasi liikuda.

See ongi minu esimene soovitus sisseastujatele, kellel on suured ambitsioonid (eesmärgikindlus ja soov areneda). Teiseks – mitte karta vigu teha. Vigadest õpitakse, eriti loomingus, ilma nendeta ei saa. Mõnikord võivad need ummikusse ajada, kuid kunstnikuks olemine tähendabki pidevat refleksiooni oma tegude üle. Kolmandaks – mitte mõelda sellele, et oleks võinud olla „teine tee“. Aja jooksul saab aru, et kunst leiab end kõikjal: igas valdkonnas ja igas vormis. Oma niši leidmine on seega lihtne, kui ausalt „põled“ oma asja pärast ja liigud pidevalt edasi.